AJALUGU

Kohila paberivabriku ajalugu

Alljärgnev ajalooline kokkuvõte põhineb Olavi Verevi ettekandel, milles on kasutatud ka Kohila paberivabriku peamehaaniku Sergei Ivanovi materjale ja Mihkel Aitsami raamatut “1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis”. Kokkuvõte ilmus ajalehes Nädaline (nr. 147, 23. detsember 2011)

19. sajandi 90-ndatel aastatel rajas tolleaegne Kohila mõisaomanik Karl von Lueder veejõul töötava saeveski ja defööri puitmassi valmistamiseks.

Hiljem ehitati juurde auruja õhukuivati ning puidu keetmisseade (braunkocher). Kütuseks kasutati esialgu kohalikku turvast , mida ammutati Rabivere ja Vilivere külast. Kohila papivabriku asutamise aastaks pakuvad teatmeteosed 1893. aastat.

1899. aastal asutas kolm baltisakslast – Karl von Lueder, Emil Graf Ingelström ja Karl Otto Baron Stackel-berg-Riesenberg aktsiaseltsi Puumassi ja Papitehas Kohila (Aktiengesellschaft der Holzstoff- und Cartonfabrik „Koil“). Aktsiaseltsi põhikapitaliks oli 500 000 kuldrubla ehk 2000 aktsiat a 250 rubla. 25. juunil 1899 kinnitas aktsiaseltsi põhikirja ka Venemaa keiser. 1900. aastal registreeritult oli ettevõtte nimeks Aktsiaselts Puumassi ja Kartongivabrik Koil. Kohila mõisa omanikult osteti 40 000 kuldrubla eest tööstushooned koos selle alla jääva maa-ala ning turbarabaga.

Esimesed aastad

Põhikirja järgi olid aktsiaseltsi juhtimisorganiteks juhatus, kuhu kuulusid viieliikmeline direktoraat (3 direktorit ja 2 asedirektorit), volinik ning tehniline juht. Kõige üle oli muidugi aktsionäride peakoosolek. Esimesed tehnilised juhatajad olid M. E. Kusmenko (1900-1924) ja Oskar Blumenthal (1904-1907). Vabrikus töötas keskeltläbi 60 inimest – nii mehi kui ka naisi. Aastatoodang oli 70 000 puuda (u 1147 tonni) puitmassi ja umbes 9000 rubla väärtuses kartongi. Sellise väikese toodangu juures ei saanud kasum eriti suur olla.

1905. aasta revolutsioon

1905. aasta sündmused ei läinud mööda ka Kohilast. 12. detsembril peeti Kohila vallas rahvakoosolekut, kus rahvasaadikud pidid esinema aruandega Tallinna sündmustest. Vallamajja tulid möödasõidul olnud poliitilised põgenikud Konstantin Päts ja Jaan Teemant. Päts esines kõnega eesti rahva minevikust ja võitlusest parema tuleviku nimel.

Ka Teemant pidas lühikese kõne, mille järel mõlemad mehed läksid vallamajja, Kohila paberivabriku töölised ja külamehed võtsid aga suuna lähedal asuva mõisa poole. Mõisaomanik Karl von Lueder vangistati ning toimetati vallamajja, kus temalt nõuti, et ta kirjutaks kirja rüütelkonna peamehele parun Dellingshausenile, milles nõuti sõjaseaduse tühistamist ja Tallinnas „Volta“ koosolekul vangistatud vallasaadikute vabastamist. Kirja mustandi koostasid Päts ning Teemant, von Lueder kirjutas selle ainult puhtalt ringi.

Pärast Karl von Luederi vangistamist tuli töölissalk veel mitu korda Kohilasse tagasi. Purustati kõike, mis oli veel terveks jäänud. Kohila mõisa härrastemaja süüdati ilmselt 14. detsembri õhtul. Kõik mõisa hobused ja teomehed võeti küüti.

Kohila mõisnikule Karl von Luederile tekitatud kahju suuruseks on hiljem kinnitatud 63 710 rubla. 15. detsembril oli mõisapõletajatega verine kokkupõrge Kohila mõisa juures. Politsei departemangu kokkuvõttes on öeldud, et mässajaid „ sunniti röövitud varandust välja andma. Bande aeti laiali ja nad kaotasid 16 inimest tapetuna.“

Vabrikus seisis töö tervelt 14 päeva.

Sündmuste järelkajana peeti 1906. aasta 3. ja 4. veebruaril Kohila vallamajas sõjavälikohtu istungit. Surma mõisteti 18 inimest, kellest 3 olid kohal. Tagaselja surma mõistetute hulgas olid ka Päts ja Teemant. 4. veebruari pärastlõunal lasti kolm kättesaadut maha Kohila paberivabriku puumäel.

Uued suunad

Elu pidi omasoodu edasi minema. 17. juunil 1906 otsustasid vabrikuomanikud ära osta kogu Kohila mõisa. Uute kulude ja kahjumi katmiseks viidi vanade aktsiate väärtus 125 rublale ning anti lisaks välja 800 aktsiat koguväärtusega 100 000 rubla.

Arvestades Venemaa turu nõudmisi, võeti 12. detsembril 1906 aktsionäride erakorralisel koosolekul vastu otsus ehitada kartongivabrik ümber paberivabrikuks. Vastava ettepaneku tegi peadirektor Fahle. Vabriku ümberehitamisega alustati 1907. a veebruaris, käikulaskmine oli sama aasta septembris. Seega kulutati ümberehitusteks vaid 7 kuud.

Vajalikud seadmed valmistas Riia firma Mantel. Muude muudatuste hulgas alustati 1907. aastast katelde kütmist põlevkiviga. Kütuseks kasutati III sordi põlevkivi projekteeritud niiskusesisaldusega 15,9 %, tuhasus 38,6 %, soojushulk 2670 kcal/kg, CO 2 – 11,8 %.

Ettevõtte ametlikuks nimetuseks sai Aktsiaselts Kohila Paberivabrik (Aktien-Gesellschaft der Papierfabrik „Koil“). Muutus ka aktsiaseltsi juhatuse koosseis.

Nüüdsest kuulusid sinna peadirektor Julius von Hagemeister, direktor parun Nikolai Dellingshausen, notar Nikolai Riesenkampff, direktori kandidaadid parun Aleksander Rosen ja Charles R. Cattley ning pärast Luederi lahkumist kommertsdirektoriks saanud Georg Sommer.

Kuna sisseseade osteti pikaajaliste laenudega, tuli mõnda aega võidelda võlgadega.

Aktsiaseltsil olid esindused peale Tallinna veel mitmel pool mujal: Riias Treffin, Varssavis Glücksberg, Peterburis Pumpjansky ja Moskvas kaubamaja Vennad Dienesnann & Ko. Spetsiaalsed esindused manufaktuur- ja tapeedipaberi realiseerimiseks asusid Harkovis (Karl Kusmann), Kiievis (Bord ja Zetlin), Odessas (Gintzburg) ning Vilniuses (Goron).

Juba aasta pärast vabriku ümberehitamist võeti ette sisseseade täiustamine, millega suurendati paberimasina tootlikkust. 1909. aastal oli ümberseadistatud paberimasinal 12 kuivatussilindrit, 3 pressi, sõela pikkus oli 16,98 m, kiirus suurenes kuni 130 m/min, ööpäevane toodang oli 1900 puuda (31,123 tonni). Toodetavad paberid olid paksusega 48-210 grammi ruutmeeter.

Hobuveokitest auruvedurini

Kuni 1908. aastani veeti tooraine raudteejaamast vabrikusse, samuti paber vabrikust raudteejaama hobuveokite abil. 1908. aastal ehitati vabrikusse raudteejaamast raudtee harutee. 1912. aastal pikendati haruraudteed turbarabani. Esialgu, kuni 1912. aastani, veeti vaguneid haruteel siiski veel hobustega. Siis muretseti esimene 30-hobujõuline auruvedur.

1910. aastal ehitati vabrikule uus korsten, mille pikkuseks sai 165 jalga (50 m). See oli kasutusel kuni 1980. aasta tulekahjuni.

Küttekateldeks oli kaks horisontaalveetorudega katelt. Põlevkivi toodi raudteedpidi ja laaditi maha katlamaja esisele väljakule. Väljakult laaditi käsitsi transportöörile ja saadeti sealt edasi kaldelevaatori vastuvõtu punkrisse (20 m kõrgusele). Punkrist lasti põlevkivi katla vastuvõtu paneelile, sealt edasi küttekoldesse, kihilisele võrele.

Tuhk liikus mehhaaniliselt alumisse punkrisse, kus seda perioodiliselt laaditi (alumise siibri avamise järel) 750 mm laiuste rattavahedega vagonettidesse ja vinnati siis väikese Soomest toodud 12-hobujõulise veduriga tuhamäele. Ööpäevas põletati ära ca 120 tonni põlevkivi (ja nii 59 aastat). Kui põlevkivi mõnikord õigel ajal ei tulnud, kasutati kütuseks ka sütt (tšornõi ugol).

Kogu kateldest tulnud tuhk ei ole tänaseks enam tuhamäel alles. Osa sellest paigutati vabrikust üle jõe Posti tänava ja jõe vahelisel alal jõekalda täiteks, osa viidi ära tee-ehituseks ja osa külvati N Liidu ajal mulla lupjamise eesmärgil ka põldudele.

Kuid tulgem eelmise sajandi algusse tagasi. 1913. aastal seati üles kotimasin väikeste paberkottide valmistamiseks.

Paralleelselt seadmete täiustamisega viidi läbi ka terve rida ehitus- ja ümberehitustöid. Nii ehitati jõe ja vabriku vahele tõkketamm, et takistada vabriku aluspinna uhtumist jõevee poolt. Vähendamaks tulekindlustusmaksu, asendati peahoone puidust vahelaed betoonvõlvlaega. Ehitati ka toormaterjali laohoone ning rajati uus sild jõele. 1913. aastal ehitati vabriku peahoonele veetorn.

Töölistest ja tööajast

1908. aastaks oli tööliste arv kasvanud 155-ni. Edaspidi tõusis see veel 175-le ja püsis sellisena umbes 1925. aastani. Töötati kahes vahetuses, tööpäeva pikkus oli tootmises 12 tundi ja abitsehhides 10,5 tundi. Kokku oli elanikke mõisas ja vabrikus tuhatkond.

1913.  aastal alustas vabriku juures tegevust haigekassa. Ettevõtte rajamisest alates oli vabriku juures korralikult sisustatud ambulants, kus 1905. aastal töötas arstina dr Kienast. Vabriku kulu ja kirjadega ehitati posti- ja telegraafijaam, mis anti 1. juulil 1914 üle postivalitsusele. Varem oli lähim postijaam Hageris. Umbes samal ajal asuti ka vabatahtlikku tuletõrjet organiseerima ning puidust pritsikuuri ehitama. Vabriku kulul muretseti varustus ning vormiriietus. Seltsi põhikiri kinnitati 24. mail 1914 ning kohe asuti ka väljaõpet korraldama. 1925. aastaks oli vabrikutööliste jaoks ehitatud 10 elumaja, kusjuures küttepuud anti töölistele esialgu tasuta ja hiljem vaid omahinna eest. Poissmeestest ametnike jaoks oli omaette maja koos odava toitlustamise ja teenindamisega. Oli ka piljardisaal. Vabrikus oli 12 kaubandusametnikku ja 18 tehnilist ametnikku. Vahepealsetel aastatel oli vastu võetud kolm olulist otsust: – jaanuaris 1911 kutsuti vabriku tehniliseks juhatajaks Martin Braun, kes oli tegelikult juba 1907. aastast peale juhatanud vabriku rekonstrueerimistöid, – 9. märtsil 1911 anti välja veel 1200 aktsiat a 125 rubla, millega tõsteti käibekapitali 150 000 kuldrubla võrra, – 3. märtsil 1912 valiti direktor Georg Sommer kaubanduslikuks direktoriks „kõige kaugemale ulatuvate volitustega“.

Kultuurielu edendamine

1911. aastal ehitati kooli ja pidude tarbeks vabriku klubi. Samas avati ka lasteaed, millest on pikemalt juttu kõrvalleheküljel. 1912. aastal muretses aktsiaselts kooli juurde eestikeelse raamatukogu. Igal jaanipäeval korraldati töölistele suur pidu. Jõululaupäevadel oli jõulupuu, kus jagati tööliste lastele kompvekke ja mänguasju. Vabriku juures tegutses muusikaselts „Malev“, kes korraldas näitemänge ja lauluõhtuid.

Esimene maailmasõda

Vabriku paberi aastatoodang oli 1913. aastaks tõusnud 366 737 puudani (6007,3 tonni). Puitmassi toodeti 141 530 puuda (2318,3 tonni) koguväärtusega enam kui miljon rubla. Ja siis algas sõda. Maailmasõja periood oli vabrikule raske. Suuri probleeme oli toormaterjali ja masinariietuse saamisega. Materjalide hinnad tõusid võrreldes paberihindade tõusuga mitmekordseks. Rubla väärtus langes pidevalt. Vaatamata kõigele sellele andis vabrik siiski veel kasumit. Jätkus ka ehitustegevus. Ehitati elamuid, 1915. aastal valmisid remonditöökoda ja „Punane kirik“. Kohila paberivabriku ajalugu Ööl vastu 1. maid 1915 hävis tulekahjus saeveski, mille asemele ehitati uus kivist hoone. Tallinna Sõjatööstuse Komitee ülesandel hakkas remonditöökoda valmistama puidust kaste ja kahe rattaga kaarikuid laskemoona jaoks. See töö kestis kuni 1917. aastani. Kasumit see ei andnud, kuid võimaldas spetsialistidele tööd, samuti andis mõningaid eesõigusi toormaterjali hankimisel.

Sõjajärgsed pöördelised aastad

22. septembril 1917 kinnitati otsus 2000 aktsia, a 125 rubla, täiendavaks väljalaskmiseks. Sellega tõusis kogukapital 750 000 kuldrublani. Paraku seisid ees väga keerulised ajad. Oktoobrirevolutsiooni käigus moodustati vabrikus töölisvanemate nõukogu, kes allus Tallinnas asuvale Tööliste, Talupoegade ja Soldatite Nõukogu vastavale komiteele. Töölisvanemate nõukogu valmistas vabriku direktorile palju kibedaid tunde, kuid tänu juhatuse ja ametkonna enesevalitsemisele ning taktikale ei tulnud vabrikus ette konflikte ega tootmishäireid. Esitatud nõudmiste üle peeti läbirääkimisi ja kui vaja, siis tehti ka kompromisse. Nii näiteks kehtestati 1918. aastal 8-tunnine tööpäev. Paraku sundis see aga korraldama tööd kolmes vahetuses. 1918. aasta lõpus vangistati ja saadeti „viletsalt köetavates loomavagunites“ Siberisse Krasnojarskisse Kohila mõisa valitseja parun Nikolai Maydell koos aktsiaseltsi juhatuse liikme parun Aleksander Rooseni ja veel 150 kaaskannatajaga. Tänu Saksa valitsuse diplomaatilisele vahelesegamisele said nad sealt järgmise aasta aprillis siiski tagasi.

Eesti vabariigi loomisaastad

1918. aasta veebruaris jäi vabrik seisma – revolutsiooniga kaasnenud segadus oli viinud kaosesse Venemaa turu. 28. mail 1918 on otsustatud suurendada põhikapitali veel 750 000 rubla võrra. Otsus suudeti täide viia siiski alles 1920. aastal, välja anti 6000 uut aktsiat a 125 rubla, kusjuures arvestati kõik ümber Eesti markadele (1 rbl = 1 Emk). Suurem osa aktsiatest oli välismaalaste, enamik inglaste käes. Vabrik õnnestus taas käivitada alates sama aasta 15. juunist. Majanduslike olude paranemisel jätkati järk-järgult vabriku rekonstrueerimist. 1919. aastal seati tööliste huvide kaitseks sisse valitavate tööliste vanemate institutsioon. Tuleb öelda, et ettevõtte tasakaaluka juhtimisega suudeti asju nii korraldada, et vabrikus ei olnud ühtegi streiki ega muud väljaastumist. Kogu ajaloo jooksul pidurdasid tootmist lühikest aega vaid 1905. aasta sündmused ja needki ikka suuresti väljaspoolt vabrikut juhituna. Vastavalt valitsuse määrusele tõsteti 1919. aastal töötasu 30% võrra. Taas kehtestati ka 8-tunnine tööpäev kolmes vahetuses tööga. Ületundide eest hakati maksma lisatasu. 2. augustil 1920 registreeris aktsiaseltsi põhikirja Tallinna-Haapsalu rahukogu. Aktsionäride palvel muudeti ettevõtte nime, asendades selles Kohila sõnaga Koil. 1924. aastal rentis AS Koil riigilt 15 aastaks Kohilast 4,5 kilomeetri kaugusel asuva Sutlema mõisa turbaraba, et turvast koos kivisöega kütteks kasutada. Rabasse ehitati kitsarööpmeline raudtee.

Esimese iseseisvuse aastad

Vaatamata üleüldisele majanduskriisile ja muudele probleemidele tugevnes aktsiaselts aasta-aastalt. 1924. aastaks saavutati jälle parimate aastate toodangu tase. Paraku ei lasknud pidevalt kasvavad tootmiskulud ja maksud kasumit varasemate aegade tasemele tõusta. 65% sissetulekust läks rendiks ja maksudeks. 1924. aastal ulatusid aktsiaseltsi võlad 18 miljoni margani. 1925. aastal muudeti rendiseadust.

Okupatsioonide aastad

23. juulil 1940 võttis Riigivolikogu vastu pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise otsuse, mille alusel riigistati ka AS paberivabrik Koil. Aastatel 1941-1944 töötas vabrik Saksa okupatsiooni tingimustes nime all Ostland Faser – Gesellschafft m.bH. Werk: Papierfabrik „Koil“. Nõukogude perioodil oli ettevõtte nimeks Kohila Paberivabrik. 1971. aastal töötas vabrikus umbes 350 töölist. Toodeti trüki- ja kirjutuspaberit ning paberkotte. Olgu lisatud, et 1966. a asendati kaks vana katelt uue suure vedelkütusel töötava katlaga TC-20, mis toodi Altai kraist Biiskist. Pärit oli see Taganrogi tehasest “Punane Katlakütja”. Katla võimsus oli 18 tonni tunnis; 22 kg/cm² juures (22 atm), auru temperatuur 375 °C. Väljuva gaasi temperatuur 180 °C. Teoreetiline põlemistemperatuur 1650 °C. Gaaside väljumistemperatuur küttekoldest 1050 °C.

Taas poliitiliste tõmbetuulte meelevallas

Eesti vabariigi taasiseseisvumise järel kandis vabrik lühikest aega (1991–1994) nime RAS Koil. Aastatel 1994–1999 tegutseti nime AS Kohila Paberivabrik all. Siis tehas pankrotistus ja ettevõtte omandas Norra firma AS Lindegaard. 2003. aastal sai vabriku omanikuks Ameerika kontsern Smead. Selle peakontor asus Hollandis, kus Smead oli juba üles ostnud kohaliku kontoritarvete tootja Atlanta Office Productsi. 2008. aastal müüs Smead oma Euroopa haru hollandlastele, kes võtsid Atlanta nime tagasi. Paar nädalat hiljem tuli teade Eesti tehase sulgemise kohta. Mõni aeg hiljem, ikka samal 2008. aastal, võttis varad üle KP Factory OÜ ja vabrik hakkas uuesti tegutsema.

***